Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.
Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv. Kõrval oli arvuti, ta oli samal ajal msnis. Ta suhtles oma sõpradega, üks sõber ütles, et ta lülitaks oma veebikaamera sisse ja ta tegi seda. Ta sõber märkas kirja mille too kohe kui ta veebikaamera sisse lülitas sahtlisse ära peitis. Sõber küsis kirja kohta, ta ei osanud midagi vastata. Veebikaamerast oli näha ,et ta oli närvis ja sõber päris edasi sellepärast, et ta oli viimane kolm nädalat imelikult käitunud. Sõbrale meenus üks telefoni kõne mille oli ta salaja pealt kuulanud. Ta mäletas kuidas ta oli kellegiga rääkinud mõrvast ja välismaale kolimisest. Sõber küsis kas see kiri on seotud välismaale kolimisega ja mingi mõrvaga. Ta sulges kohemaid arvuti. Sõber otsustas teda vaatama minna, sest ta elas kolme tänava kaugusel. Kui sõber kohale jõudis kopputas , keegi ei tulnud, ta vaatas aknast sisse sõber nägi, et ta oli kodus ja pakkis asju. Ta otsustas politseid teavitada. Politsei oli kohal mõne minutiga, nad koputasid ja, siis lõid ukse maha. Ta hüppas aknast välja ja hakkas põgenema, kuid politsei sai ta kätte. Sõber näitas politseile kirja kus oli plaanitud mõrva. Politsei viis ta jaoskonda ja süüdistas teda mõrva plaanimises.
